kiri.karule@gmail.com | +372 5330 2922

Mäed ja matkad

Matkamine kas meeldib või ei meeldi. Ja kui meeldib, siis pole vahet kas sa istud vabal momendil kanuusse või ratta selga, kas matkad rabades või hoopis läbi kõrbete. Kas ronid mägedes või sõidad koerterakendil üle Gröönimaa. Ning kas matkad Eestis või mujal.  Igal juhul oled matkaja.

Mina ronin mägedes. Eesmärgiks olen endale seadnud tõusu iga riigi kõrgeimale tipule ning tänaseks sellest eesmärgist täitnud üle kolmandiku.

Et ma aga ei ole kaugeltki ainukene mägedesse trügija, siis mõtlesin sellel lehel jagada oma elamusi, mälestusi, kogemusi ja plaane. Nendest võib abi olla nii mägede mõttes päris algajal, kui ka juba vanal ja väga koledal matkasellil.

Ma reisin päris palju (4-6 korda aastas) ja armastan sellest ka rääkida ning kirjutada. Ning valdav enamus nendest, kellega räägin ütlevad, et neile meeldib ka väga reisida. Suure tõuke selle lehekülje tegemiseks andis aga see, et ilma liialdamata 80% nendest vestluspartneritest ainult räägivad, kuhu nad tahaksid maamuna peal minna ja mida kõike näha. Tegelikult enamus neist ei lähe peaaegu mitte kuhugi. Ja see teeb väga pahuraks, sest mulle ei meeldi turvaline unistamine reisimisest, vaid hoopis see, kui võetakse kätte ning liigutakse aktiivselt või vajaduse korral isegi jõuliselt oma unistuste täitumise suunas. Eriti tobe on näiteks neljakümne viieselt rääkida, et tahaks kunagi elus Itaaliat näha… Kurat küll. Leia endale kolm kaaslast ja auto ning võtke mõnel ilusal varahommikul kell kolm suund lõunasse. Järgmise päeva õhtusöögiks olete kindlasti Põhja-Itaalias. Kiiremad tegelikult juba lõunaks. Ja see tasub ennast rohkem ära, kui te aimatagi oskate.

Seega propageerin sellel leheküljel tegelikult reisimist, kui sellist, laiemalt ja annan kasulikke vihjeid. Kõik ei ole loomulikult teile kandikul ette toodud ja mõne vihje leidmiseks peab veidi üle kuue minuti lugemisega tegelema ning sealjuures tuleb arvatavasti vahepeal lugeda selliseid lõike, mis teile mitte midagi juurde ei anna. Kuid ka näiteks imekaunisse Šveitsi jõudmiseks tuleb enne sõita läbi Läti, Leedu, Poola ja Saksamaa 🙂

Viimased postitused

Bahrein. Riivamisi.

Kagu-Aasiast tagasiteel tahtsin ma vältida 13-tunnist lendu ning seetõttu tegingi paaripäevase Sri Lanka peatuse ning samuti otsustasin maanduda Bahreini Kuningriigis. Valiku tegin peamiselt seetõttu, et Bahrein asub mõnusalt Sri Lanka ja Istanbuli (kus ma järgmisena maandun) vahel ning viisa on võimalik hankida piirilt. Ehk siis osta.

Bahreinis on tohutult immigrante. Peamiselt Indiast. Neid näeb tänavapildis peamiselt lihtsamaid töid tegemas ning vähemalt nende sõnadest lähtuvalt suhtuvad nad kuningasse ja kohalikesse reeglitesse suure respektiga.

Ning kogu väike riik on tõelise ehitusbuumi keskmes. Kui pealinna Manama hotellist kõrgeima künka Jabal Dukhan`i poole sammusin, siis möödusin näiteks alast, millel toimus eriti vilgas ehitustegevus ja aia peal oli kiri, et 40 000 maja ehitamine on alanud. 

Hotellist kõrgeima künkani (134 m ü.m.p.) lennuväeabaasi külje all oli täpselt 30 km. Kuna kõrgust ei olnud ollagi, siis võtsin vastu sisemise väljakutse sammuda sinna Lähis-Ida päikese all jalgsi. 

Esimesed 15 km kulgesid madalate elumajade vahel. Kohalikud mehed tundusid sõbralikud ja kui nendega silmside tekkis, siis tervitasid käeviibutuse või noogutusega. Umbes poolel teel lõppesid majad ja algas kivikõrb. Nafta ja maagaasi pumbad ning kilomeetrite kaupa torusid. Jämedamaid ja peenemaid. 

Jalad olid veits peetis ja kuumus üsna kurnav, kuid ühel hetkel seisin ma sõjaväosa väravas ning kaart näitas, et olen kõrgeimast kivihunnikust linnulennult 400 m kaugusel. Kuid automaatidega valvurid viitasid sellele, et sõjaväebaasi ala on laiem, kui kaardil märgitud. 

Ja nii oligi. Valves olevate meeste ülem oli umbkeelsusest hoolimata piisavalt vastutulelik ning helistas inglise keelt kõnelevale ülemusele. Ja tema oli ka väga tore ning ütles ilusasti, et sõjaväebaasi ala on laienenud ning sinna pole mul asja. Nojah. Kõik lähimad kõrgeimad künkad olid valveposte täis ja nii tõusin ma ühele madalamale nukile, mis oli ilma valveta ning lugesin tipputõusu lõppenuks. Õnneks loetakse tõusud, kus kõrgeim tipp jääb tegemata “tänu” minust sõltumatutele asjaoludele, siiski tehtuks. Reaalselt jäi mul puudu 400 meetrit sammumist ja umbes 30 tõusumeetrit, millega oleksin ilusasti hakkama saanud, kui relvad ees ei oleks olnud.

Tagasiteel võttis mu peale kohalik noormees, kes pumpasid hooldab. Ütles, et olen esimene päris valge inimene, keda ta siin naftaväljadel jalutamas näeb ja pakkus külma mahlajooki. Sõidutas mu lähimasse linnakesse, kus ootasin koos Pakistanist pärit Mohammediga, kes elab K2-e külje all, bussi ning see buss viis meid juba pealinna. 

Selle reisi jooksul oli mu kõht kõike väga hästi vastu võtnud. Kuid Bahreini pealinnas türklaste tehtud kebabi süües sain ikkagi lõpuks ka põhja alt ära. 

Ilus lõpp reisile.

Käisin kokku 9-s riigis, kuhu varem veel sattunud polnud ja tõusin 5 riigi kõrgeimasse tippu. 

Ise olen rahul.

Sri Lanka. Riivamisi.

Tere.

Sri Lankal veetsin ma tõenäoliselt ühe oma palavaima päeva. Kuigi vahepeal India Ookeani kaldal lookleval raudteel jalutades tuul nagu isegi puhus natukene, oli pikemat sammumist ette võtta enda suhtes suht suitsiidne idee.

Nii ma siis rohkem istusingi ja vaatasin Colombo inimesi, maju ja liiklust.

Ilmselgelt on tegemist minu teele sattunutest rikkaima riigiga. Et mille järgi aru saada? Mul on mõned kriteeriumid, mis vaest riiki iseloomustavad:

Prahti on sitaks.

Teedel on ootamatud augud.

Hulkuvad koerad jooksevad vabalt ringi ja pelgavad inimesi.

Inimeste silmis on (olenemata suul säravast naratusest) kübeke meeleheidet.

Looduses on märgata rämedaid vägistamise märke. Looduse kallal.

Juhtmepuntrad igal tänavaristil ja iga posti küljes.

Neid on muidugi veel. Aga Sri Lankal neid märke ei olnud. Eriti.

Tuk-Tuki juht viis mu lennujaama ja kuna ma olin tema tukis, siis sõime koos tema naise tehtud küpsetisi. Sellised, mis suhu pistes olid soolased ja mäludes magusad.

Kahte eestlannat kohtasin ka. Nad tulid bussist välja ja tahtsid India Ookeani kaldal pilti teha. Kuid kuumus oli selline, et kui noorem vanemat bussist kuus meetrit eemale poseerima kutsus, siis vanem ütles lihtsalt: “Ma ei saa” ja läks bussi tagasi.

 

 

Tai. Riivamisi.

Mul jäi kahe lennu vahele tubli 7 tundi.

Jalutasin kõigepealt mööda maanteed kohani, kus saab maanduvaid lennukeid kõhu alt pildistada. Maandumiste intervall Bangkoki lennujaamas oli 2m 40s.

Ja siis edasi väikesesse linnakesse naabruses, kus tahtsin rahulikult tänavatoiduga patustada.

Aga enne viipasid transporditöötajad mu enda juurde ning ulatasid klaasi kohaliku brändilaadse tootega, mille maitset oli jää ja pikendusega paremaks tuunitud.

Keegi neist ei rääkinud inglise keelt. Aga nad mängisid mulle kärisevast sangast oma lemmiklaule (tunduvad mulle alati suvalise Bollywoodi filmi tunnusmeloodiana) ja kuulasid sama kannatlikult minu lemmikuid. 

Poolteist tundi hiljem viis nälg mu nende juurest edasi. Seekord kalani. Grillitud kalani.

Lennujaamas viskasin ennast eskalaatorite alla külili ja kui minu juurde tulid viis-kuus tüdrukut ja üks poiss ning küsisid, kas nad võivad minuga ühineda, siis lubasin.

Tegelikult oli neil ülikooli jaoks tarvis välismaalastega intekaid teha ja oi ma siis rääkisin. Välimuse järgi kusjuures oleks neile pakkunud 14-16 aastat.

Pärast intekat kadusid nad korra ära ja hakkasid siis paarikesi tagasi ilmuma ja siis tegime pilte ja saime sõpradeks ja rääkisime lumest, ladyboydest ja värvilistest majadest.

Siit lendan ma Colombosse.