kiri.karule@gmail.com | +372 5330 2922

Mäed ja matkad

Matkamine kas meeldib või ei meeldi. Ja kui meeldib, siis pole vahet kas sa istud vabal momendil kanuusse või ratta selga, kas matkad rabades või hoopis läbi kõrbete. Kas ronid mägedes või sõidad koerterakendil üle Gröönimaa. Ning kas matkad Eestis või mujal.  Igal juhul oled matkaja.

Mina ronin mägedes. Eesmärgiks olen endale seadnud tõusu iga riigi kõrgeimale tipule ning tänaseks sellest eesmärgist täitnud üle kolmandiku.

Et ma aga ei ole kaugeltki ainukene mägedesse trügija, siis mõtlesin sellel lehel jagada oma elamusi, mälestusi, kogemusi ja plaane. Nendest võib abi olla nii mägede mõttes päris algajal, kui ka juba vanal ja väga koledal matkasellil.

Ma reisin päris palju (4-6 korda aastas) ja armastan sellest ka rääkida ning kirjutada. Ning valdav enamus nendest, kellega räägin ütlevad, et neile meeldib ka väga reisida. Suure tõuke selle lehekülje tegemiseks andis aga see, et ilma liialdamata 80% nendest vestluspartneritest ainult räägivad, kuhu nad tahaksid maamuna peal minna ja mida kõike näha. Tegelikult enamus neist ei lähe peaaegu mitte kuhugi. Ja see teeb väga pahuraks, sest mulle ei meeldi turvaline unistamine reisimisest, vaid hoopis see, kui võetakse kätte ning liigutakse aktiivselt või vajaduse korral isegi jõuliselt oma unistuste täitumise suunas. Eriti tobe on näiteks neljakümne viieselt rääkida, et tahaks kunagi elus Itaaliat näha… Kurat küll. Leia endale kolm kaaslast ja auto ning võtke mõnel ilusal varahommikul kell kolm suund lõunasse. Järgmise päeva õhtusöögiks olete kindlasti Põhja-Itaalias. Kiiremad tegelikult juba lõunaks. Ja see tasub ennast rohkem ära, kui te aimatagi oskate.

Seega propageerin sellel leheküljel tegelikult reisimist, kui sellist, laiemalt ja annan kasulikke vihjeid. Kõik ei ole loomulikult teile kandikul ette toodud ja mõne vihje leidmiseks peab veidi üle kuue minuti lugemisega tegelema ning sealjuures tuleb arvatavasti vahepeal lugeda selliseid lõike, mis teile mitte midagi juurde ei anna. Kuid ka näiteks imekaunisse Šveitsi jõudmiseks tuleb enne sõita läbi Läti, Leedu, Poola ja Saksamaa 🙂

Viimased postitused

Armeenia kõrgeim tipp Aragats. Osa II

Tere.

Hommikul tõusime seitsme ajal. Mind pidi eraldi äratama, sest mu telefon hüppas paaritunniste vahedega Armeenia ja Türgi levialade vahet ning äratuse ajal olin Türgi ajas ehk oleksin rahulikult tunnikese rohkem maganud.

Kaheksa paiku hakkasime liikuma. Alguses tuleb läbida kraater. Tegelikult on kõige parem rada täiesti põhjast läbi, kuid kuna sellel juhul tuleb päris palju laskumist, siis proovivad paljud liikuda kaares mööda nõlva. Meile sattus mingi vahepealne variant. Päris põhja ei laskunud, kuid enamasti tegime nõlval traaverseid.

Kraatri teisel servalt läheb tipu üsna järsk rusunõlv. Tempo oli päris madal, kuid aega veel oli. Tõusu lõpus ootab “vale tipp”, mille juurest paljud edasi ei lähegi. Tegelikult on see päris kõrgeimast mõned meetrid madalam. Siin tõmbasime vööd jalga, panime kiivrid pähe ja hakkasime mööda harja toimetama. 

Enamasti on vulkaanide puhul nii, et välimine nõlv on üsna lauge ja kraatripoolne järsem. Aragatsi puhul on kohati mõlemal pool umbes 75-85 kraadine nurk. Ehk eksimisruumi ei ole. Meie taktika oli siis see, et Siim julgestas, mina ronisin ees ja tegin lintidega ümber kivide vahejaamad, Alen ja Aare kasutasid köit tugiköiena ning lõpuks julgestasime Siimu ka endale järele. Tuul puhus mõõdukalt, vahepeal sadas lund ja kõigil oli keskmiselt külm ning ripsmed ja kulmud olid ilusad valged. Aeg läks üsna kiiresti.

Viimased 60 meetrit viisid mu tippu. Alen ja Aare tulid ka ning ütlesid, et kuna Siimul pole ühtegi head kohta läheduses, kuhu korralik jaam teha, siis ta jääb meile ankruks ja loobub tipust. Aeg surus ka tagant.

Tagsiminek harjal oli veel külmem, kuid korra näitas ennast päike ja nägime alla orgu. Siim ütles, et talle meeldib pilvisena isegi rohkem, et siis ei näe, kui järsk nõlv tegelikult on.

Aleni tempo langes päris madalaks ja kui ta ühe kaljunuki taga tuulevarjus video tegi ning oma emotsioonidest rääkis, siis ütles ta täiesti tõsise näoga: “Jah, tasus ikka siia Rumeeniasse tulla”. Ehk oli veits sodi omadega.

Kraatri põhja laskusime paaridena – mina Aarega ees ja Siim Aleniga tagapool. Pimedus saabus kraatri põhjas.

Koos äikesega.

See ei olnud väga naljakas, sest olime üsna lageda peal, kuid õnneks lõi välk päris kraatri kohal ainult üks kord. Ülejäänud kaugemal. Kogusime pundi madalaimas punktis kokku ja siis järgnes Aleni jaoks väga kannatusterohke paaritunnine tõus üles kraatri servale telkideni. Jalg jala ette. Paus. Ja jälle jalg jala ette. Pikem paus. Jne. Jne.

Mina magasin küll hästi.

Järgmisel päeval pakkisime laagri kokku ja kulgesime alla restorani. Kutsusime meid üles vedanud taksojuhi järele ning leidsime ennast 2 tundi hiljem Jerevanis hotellist. Igaüks sai oma toa ja nii oli piisavalt ruumi varustuse, muuhulgas ka telkide, kuivatamiseks.

Õhtul kolasime kesklinnas, sõime musta anguse burgereid, shoppasime ja arutlesime elavalt, kas põhjad lõi alt ära kohalik supp nimega “Haš” või ikkagi lambasašlõkk.

Vigade parandus Aragatsil. Osa I

Tere.

No 2016 aastal käisime Tiia ja Aarega Armeenia kõrgeima peal turnimas oktoobri alguses. Siis oli liiga palju lund ja jääd ning pöörasime Aarega viimasel lõigul tagasi. 4082 meetri kõrgusel ehk 8 meetrit tipust allpool. Muidu oli ilm ilus ja vaated lummavad, kuid ainult köiest tookord ei piisanud.

Sellel korral läksime kuu aega varem, et lund ja jääd oleks vähem, ning võtsime kaasa rohkem varustust. Ja ka grupp oli suurem – lisaks Aarele ja minule veel Alen Veziko ja Siim Kadak. Varustuseks siis 60 m köit ja igaühel paar linti jaamade jaoks, kiiver, ronimisvöö, 3 HMS karabiini ning kamba peale 1 “kaheksa” ja mõned repsakad.

Ma tean, et Youtube`s on palju klippe, kus Aragatsi kraatri serval kaamera peas tippu jookstakse. Nii palju ütlen, et need klipid on peamiselt juulist augustini filmitud ja lund nende peal (harjal) näha ei ole.

Ja 2019 aastal kukkus sealt harjalt surnuks ainult üks julgestuseta ronija.

Ainult, eks.

Meil olid toredamad plaanid: kiirelt sinna-kiirelt tagasi, kuid suuri riske võtmata.

Lendasime 8. septembri hommikul Tallinnast Moskvasse. Pean ütlema, et söök Sheremetjevos ei ole enam sitt ja enam ei tundu kallis ka. Sõime kõhud täis ja lendasime Jerevani.

Armeenia pealinna lennujaamas lasime endale takso pakkuda ja sõitsime väikese vahepeatusega ühe külakese poes (kus meie ostlemine muutus päeva suurimaks sündmuseks nii müüjate kui ka klientide jaoks) 40 euro eest Aragatsi baaslaagrisse, mis asub lennujaamast umbes 65 km kaugusel. Lund hakkas sadama ja taksojuht küsis ülespoole jõudes meie käest, et miks see tee siin on ja miks üldse keegi peaks nii kõrgel elama vabatahtlikult?

Üleval baaslaagris on restoran ja mõned toad ööbimiseks. Hilisele ajale vaatamata aeti omanikuprovva üles ja ta andis meile selleks ööks toa. Hetkeks tundus, et kõik asjad Armeenias maksavad 40 eurot.

Tuba oli tuttav ning kui ma veits hiljem restosse läksin, et teed tellida, siis selgus, et resto on kinni ja teed enam ei saa. Viimased kliendid sättisid ka just minekule ning ütlesid, et neil on mulle paremat teed pakkuda.

7 minutit ja 200 grammi kohalikku samakat hiljem olin toas tagasi.

Teine päev Armeenias viis meid 3200 meetri kõrguselt üles kraatri servale 3850 meetri peale. Aare, Alen ja Siim magasid ühes telgis ning ülejäänud siis teises. Lund oli rohkem, kui eelmisel korral ja sadas vahelduva eduga juurde. Murekorts tuli kulmude vahele, kuid magasin täitsa hästi. Sama ei saa öelda osade teises telgis ööbinute kohta.

Kolmas päev on tipupäev.

 

IIRIMAA PÕHJA

Tere.

Ühel sünoptiliselt mitte eriti ilusal päeval istusime kodus ja vaatasime maailma kaarti. Anni ei vaadanud, kuid teised küll. Avastasime, et kõige lähem koht Eestile, kus pole käinud ei Ants, Tiia ega mina, on Põhja-Iirimaa. Järelikult tuleb 2019 kevadine koolivaheaeg seal veeta. Kolmekesi. Anni viisime Saaremaale minu vanemate juurde.

Maandusime eile Dublinis, saime pärast kerget pingutust kätte rendiauto ja vurasime P-Iirimaa suunas oma esimesse ööbimiskohta, mis jäi veel Iiri Vabariigi territooriumile. Hoolitsetud nagu kõik teisedki majad naabruskonnas. Jalutuskäigu ajal tuli ettevaatlik olla, sest teed on kitsad, liiklus jumala valetpidi ja teeservad ahtakesed. Aga majad ja aiad ikka ilusad. Ja mõnest väravast nägid ainult sissesõiduteed rohelusse kadumas. Ei enamat. Salapärane.

Aga kirikusse sisse ei saanud. Öömaja perenaine hiljem rääkis, et üks perekond oli hiljuti kiriku ära ostnud ja selle elumajaks kohandanud. Väljast nagu kirik, sees on aga üllatusi kuni tornitiputoani välja. Suuruse poolest selline Pühavaimu umbes.

Iiri koerad hauguvad võõraste peale agaralt, jooksevad klähvides avatud värava suunas ning jäävad seal paigale, nagu oleks teine, meie silmale nähtamatu värav, ikka koonu ees kinni. Haukumine ei katke.

Pühadega seoses liigub tänavatel palju rohkem rahvast. Seda peab ütlema, et meie noored naised on siinsetest maitsekamad. Kahju on vahepeal ka iirlannadest, sest nende peopesad võivad ju kreemi jalgadele määrimisest väga ühtlaselt pruunid olla, kuid sääred ja reied on sellest samast odavast isepäevituvast kreemist leopardimustrilised. Ja valget meeldib neile ka kanda. Jah, seda sama värvi, mis üsna ausalt kõik ära näitab. Mul on selle aususega kahetine suhe – natukene võib petta, see sobib mulle päris hästi. Mul ükskõik, kas enda omad ei ole ripsmed, juuksed, silmade värv, rinnad, küüned, neerud või tagumik – aga ma lihtsalt ei taha sellest aru saada teisel pool tänavat kõndides.

Nüüd oleme Belfastis. Nii palju Iiri Vabariigi lippe Iiri Vabariigis küll ei lehvinud, kui siin, Suurbritannia koosseisu kuuluval Põhja-Iirimaal. See on päris äge.