kiri.karule@gmail.com | +372 5330 2922

Mäed ja matkad

Matkamine kas meeldib või ei meeldi. Ja kui meeldib, siis pole vahet kas sa istud vabal momendil kanuusse või ratta selga, kas matkad rabades või hoopis läbi kõrbete. Kas ronid mägedes või sõidad koerterakendil üle Gröönimaa. Ning kas matkad Eestis või mujal.  Igal juhul oled matkaja.

Mina ronin mägedes. Eesmärgiks olen endale seadnud tõusu iga riigi kõrgeimale tipule ning tänaseks sellest eesmärgist täitnud üle kolmandiku.

Et ma aga ei ole kaugeltki ainukene mägedesse trügija, siis mõtlesin sellel lehel jagada oma elamusi, mälestusi, kogemusi ja plaane. Nendest võib abi olla nii mägede mõttes päris algajal, kui ka juba vanal ja väga koledal matkasellil.

Ma reisin päris palju (4-6 korda aastas) ja armastan sellest ka rääkida ning kirjutada. Ning valdav enamus nendest, kellega räägin ütlevad, et neile meeldib ka väga reisida. Suure tõuke selle lehekülje tegemiseks andis aga see, et ilma liialdamata 80% nendest vestluspartneritest ainult räägivad, kuhu nad tahaksid maamuna peal minna ja mida kõike näha. Tegelikult enamus neist ei lähe peaaegu mitte kuhugi. Ja see teeb väga pahuraks, sest mulle ei meeldi turvaline unistamine reisimisest, vaid hoopis see, kui võetakse kätte ning liigutakse aktiivselt või vajaduse korral isegi jõuliselt oma unistuste täitumise suunas. Eriti tobe on näiteks neljakümne viieselt rääkida, et tahaks kunagi elus Itaaliat näha… Kurat küll. Leia endale kolm kaaslast ja auto ning võtke mõnel ilusal varahommikul kell kolm suund lõunasse. Järgmise päeva õhtusöögiks olete kindlasti Põhja-Itaalias. Kiiremad tegelikult juba lõunaks. Ja see tasub ennast rohkem ära, kui te aimatagi oskate.

Seega propageerin sellel leheküljel tegelikult reisimist, kui sellist, laiemalt ja annan kasulikke vihjeid. Kõik ei ole loomulikult teile kandikul ette toodud ja mõne vihje leidmiseks peab veidi üle kuue minuti lugemisega tegelema ning sealjuures tuleb arvatavasti vahepeal lugeda selliseid lõike, mis teile mitte midagi juurde ei anna. Kuid ka näiteks imekaunisse Šveitsi jõudmiseks tuleb enne sõita läbi Läti, Leedu, Poola ja Saksamaa 🙂

Viimased postitused

Fogo tipupäev

Randoga ühes telgis magada oli lihtne. Ta ei mölise eriti ja lihtsustab heas mõttes olukordi. Näiteks juba reisi esimesel tunnil Tallinna Lennujaamas oli meil sügavalt lihtne dialoog:
KARU: (tõuseb tooli kolidedes lauast) Kas võtan sulle ka ühe õlle veel?
RANDO: (tõstab pilgu ja vaatab Karu kergelt ühte kulmu kergitades) Muidugi. (Võtab habemest tüki omletti ja pistab suhu) Ja sa ei pea seda enam reisi jooksul küsima.
KARU: (noogutab tunnustavalt, lahkub kagu suunas)
RANDO: (teeb Karust salaja selja tagant pildi ja näitab seda Alenile ja Eskole)
ALEN: Ilus. Vahel keset ööd ma mõtlen, et Karu on veel väga okei oma vanuse kohta.
ESKO: Jah, kuid aasta tagasi oli kenam. Rämedalt on juurde võtnud.
RANDO: (vaatab ESKOT. Neelatab. Kustutab Karu pildi mälukaardilt)

Võtsime kogu varustuse kaasa, sest taktika oli selline, et tõuseme tippu ja laskume sealt alla Pico Pequeno suunas ja väljume Fogo pargist ilma uuesti külast läbi minemata. Sest külas asub muuhulgas ka üks punane maja, millel on mingi ametiasutuse kirjad, mis siin turismi suunab. Ülejäänud ronijad olid giididega ja kandsid kas väikeseid seljakotte või siis mitte midagi.
Tõus on selline korralik. Algab laugemalt ja kui kolmandik on käidud, siis läheb järsemaks. Erivarustust siiski vaja ei ole. Liikusime rahulikus tempos ja ajasime vahepeal juttu ka tagasi pöördunud umbes 55-aastase sakslannaga, kes polnud kõrgusega kohanenud. Söök ei püsinud sees, pea valutas ja keha oli nõrk.
Kraatri servale jõudsime vist umbes 3 ja poole tunniga. Edasi paistis väike via ferrata ehk kalju külge kinnitatud terastross. Viimane nukk oli siinsamas, kuid tegemist oli ronimist nõudva lõiguga. Kukkudes oleks päris korralikult ära lõhkunud ennast. Saatsime Aare luurele, et kas võtame kotid tippu kaasa või tuleb sama teed tagasi tulla. Kuna tal läks üleval aega, siis liikusin Aarele koos oma suure kotiga järele ning raske lõigu lõpus saime silmside ning teised mehed said oma seljakotid kraatri servale jätta, sest traaversit üle tipu ilma erivarustuseta teha ei olnud Aare hinnangul ohutu. Nõustusin.
Mõne aja pärast olimegi neljakesi (Esko loobus viimase nukiga kaasnevast riskist) Cabo Verde kõrgeimas tipus. Pico do Fogo, 2829 m. Viimati hakkas see vulkaan purskama 2014 aasta novembri lõpus ja pani järjest 77 päeva.
Tähistasin ka keskmise suurusega juubelit, sest tegemist on minu riigi kõrgeima tipuga nr 75
Vett oli vähevõitu ja nii me laskusime ikkagi tuldud teed tagasi. Osaliselt on laskumisrada teine, kui tõusurada ja seal saab vulkaanilise kruusa peal mõnusalt tolmutades “suusatada”. Sellest on ka lühifilm – https://www.facebook.com/andres.karu/posts/10216077407237987 Möödusime ka ametnike majast. Keegi ei tülitanud ja paar minutit hiljem istusime tuttavas õllekas. Vesi, õlu ja coca-cola.
Sao Filipe poole liikusid Aare ja Alen pikalt jalgsi ja meie ülejäänud korjasime nad (pärast üksiku puu all varjus lebotamist) keskmist kasvu bussi peale, kes küsis treppisõidu eest 10 eurot näost.
Õhtu veetsime koos Maarja ja lastega kohaliku restorani sisehoovis palmipuude all.
Rando kaelale on päike põletanud Austria trikoloori ja Aleni kaelale Monaco lipu.

Fogo juurde.

Fogo saarel ütles meie taksojuht, et kõrgeimasse tippu minekuks tuleb giid võtta. Mina olen juba üsna harjunud sellega, et pooltel kordadel ei vasta see info tõele. Pigem on asi tihti selles, et mõni taksojuhi sõber või sugulane on giid ja nii saab ju tollele kasulik olla.
Taksojuht kusjuures oli veerand tundi hiljem meie hotelli juures koos giidiga tagasi. Ma ei tea kuidas teile, kuid mulle jämeda särava ketiga giidid ei meeldi.
Maps.me väitis, et tipuni on meie öömajast Sao Filipe linnas umbes 42 km astumist. Peamine murekoht oli see, et Fogo oli “just” 2014 aastal pursanud ning osad teed ja rajad laavaga katnud. Seega ei teadnud me kindlalt, et kas saame ilusasti kohale või läheb ühel hetkel talumatult krobeliseks ja halvaks.
Möödusime lennujaamast. Eile, kui laevasõidust okse kurgus oli, mõtles valdav enamus meist tagasisõidu asemel tagasilennule. Roheneeme saarte puhul on lennuliiklusega aga see jama, et vahel ei saa lennukid lennata, sest Sahara kõrbest tuleb liivatolm peale. Sest isegi kui nad prooviksid hõljuva liiva sees lennata, siis varsti nad ikkagi ei lendaks enam kunagi.
Vett kulus ohtralt ja matkarajast sai varsti asfalttee. Tegime külapoe juures peatuse ning tankisime. Aare pani päikesepatarei ka tankima. Otsustasime vahepeal edasi liikuda bussiga, sest asfaltil sammumine ei ole väga kirgastav tegevus. Bussi saime kiiresti ja pakkisime ennast ja varustuse sinna sisse. Kõik, peale Aare päikesepatarei, mis oli vahepeal ära varastatud. Üks jobu on ju piisav, et pidu ära rikkuda. Nuta või naera.
Meie muidugi pigem naersime ja leppisime kokku, et jätame edaspidi igas külas mõne akupanga või päikesepatarei humanitaarabi korras kohalikele.
Kõndisime vahepeal jällegi ise ning siis hääletasime ennast pärast pikemat poepausi ühe kastika peale, mis Fogo rahvuspargi kontrollpunktiks olevale koopale uut raudust viis. Saime lokkide tuules lehvides sõita kuni kohani, kus hangunud laava tee sulges. Ja muidugi kuulsime, et tippu minekuks on giidi vaja.
Kotid selga. Külla viis kaks võimalikku teed – vasakult ümber laava autodega sõidetav tiba pikem ja paremalt Fogo nõlvalt viiv lühem jalutatav tee, kuid seda mööda kõndides tuleb ületada ka pisike Pico Pequeno mäetipp. Valisime viimase ja saime näha ühte kohtadest, kust laava 2014 välja tuli ning nuusutada väävliaure.
Külas võtsime paar õlut plekist õllekas ja sättisime oma telgid üles küla serva viinamarjataimede vahele. Peremees tuli ka korra läbi ja näitas meile, kuidas ei tohi viinamarjaväätide külge paelu kinnitada ja kuidas tohib. Olime paar tulevast kobarat suutnud maha tõmmata. Rahulik ja sümpaatne mees. Ei dramatiseerinud üle ja ei saatnud meid kuradile.
Kolmeses telgis uinusid enne tipupäeva Alen, Esko ja Aare ning kaheses Rando ja Karu.

Roheneeme Saared või Cabo Verde

Tere.

Vahel tuleb reise planeerida lähtuvalt ajast. Kui ei ole üle 11 päeva, siis väga kaugele ja kõrgele minna ei tasu.

Seekord otsustasin Roheneeme Saarte kasuks. Üks põhjus oli ka see, et ma pole päris mitu aastat ühtegi Aafrika riiki külastanud. Teadsin Cabo Verde kohta vaid seda, et riik asub Senegalist 600 km läänes keset Atlandi Ookeani ja kõrgeim tipp Fogo (2800+ m) kõrgub samanimelisel saarel. Vulkaan muidugi. Tegev.

Reisikaaslased valisin seekord töökaaslaste hulgast ja nii istusime algul Amsterdami, siis Lissaboni ja lõpuks Praia lennule koosseisus muusikud Alen Veziko ja Esko Tepper ning fotograaf Rando Tomson.

Lennud läksid libedalt.

Nordica muidugi hilines. Seekord tunni.

Alen arvas, et lendame läbi Brüsseli ja oli Amsterdami jõudes väga suurte silmadega.

Kuna Nordica hilines ja lendude vahele jäi napp tund, siis meie kotid jäid muidugi Amsterdami.

Lissabonis võõrustas meid Rando sugulane Helen ja kui paar minutit peale viimast hetke õhtul oma pagasi kätte saime, siis hakkas kõik laabuma.

Sai Lissabonis jalutada ja süüa ja vestelda. Hommikul astusime lennukisse ning 4 tundi hiljem olime Praia linna lennujaamas. Proovisin piirivalvurile pähe panna mõtet, et meil pole viisat vaja. Ta jäi eriarvamusele. Saime ilusasti viisajärjekorra lõppu minna ja 25 euroga kohalikku riiki toetada. 

Ja siis saime iga euro eest 110 eskuudot ning sõitsime (peatusega laevafirma piletipesas) sadamasse, millest pidi väljuma praam Fogo saarele. Sest seal on ju see riigi kõrgeim vulkaan.

Muidugi me teadsime, et sadamas on veel 4 eestlast. Sõber Aare Hommik tahtis ju ka tippu ja võttis baaslaagri toena kaasa Maarja. Ja kaks alaealist.

4 tundi ja 130 km Atlandil. Üsna sitt oli olla, sest loksus ikka mõnusamalt, kui “Tehumardi”, “Koguva”, “Töll” või “Superstar”. Mul ja Aarel sai keskendunult horisondi jälgimisest uus hobi. Lapsed olid targemad- nemad ei võidelnud loodusega ja oksendasid ennast tühjaks. Ja samas täis.

40 minutit enne maabumist saime saare varju ja nägime selle keskel Fogo ilusat koonust.