kiri.karule@gmail.com | +372 5330 2922

Mäed ja matkad

Matkamine kas meeldib või ei meeldi. Ja kui meeldib, siis pole vahet kas sa istud vabal momendil kanuusse või ratta selga, kas matkad rabades või hoopis läbi kõrbete. Kas ronid mägedes või sõidad koerterakendil üle Gröönimaa. Ning kas matkad Eestis või mujal.  Igal juhul oled matkaja.

Mina ronin mägedes. Eesmärgiks olen endale seadnud tõusu iga riigi kõrgeimale tipule ning tänaseks sellest eesmärgist täitnud üle kolmandiku.

Et ma aga ei ole kaugeltki ainukene mägedesse trügija, siis mõtlesin sellel lehel jagada oma elamusi, mälestusi, kogemusi ja plaane. Nendest võib abi olla nii mägede mõttes päris algajal, kui ka juba vanal ja väga koledal matkasellil.

Ma reisin päris palju (4-6 korda aastas) ja armastan sellest ka rääkida ning kirjutada. Ning valdav enamus nendest, kellega räägin ütlevad, et neile meeldib ka väga reisida. Suure tõuke selle lehekülje tegemiseks andis aga see, et ilma liialdamata 80% nendest vestluspartneritest ainult räägivad, kuhu nad tahaksid maamuna peal minna ja mida kõike näha. Tegelikult enamus neist ei lähe peaaegu mitte kuhugi. Ja see teeb väga pahuraks, sest mulle ei meeldi turvaline unistamine reisimisest, vaid hoopis see, kui võetakse kätte ning liigutakse aktiivselt või vajaduse korral isegi jõuliselt oma unistuste täitumise suunas. Eriti tobe on näiteks neljakümne viieselt rääkida, et tahaks kunagi elus Itaaliat näha… Kurat küll. Leia endale kolm kaaslast ja auto ning võtke mõnel ilusal varahommikul kell kolm suund lõunasse. Järgmise päeva õhtusöögiks olete kindlasti Põhja-Itaalias. Kiiremad tegelikult juba lõunaks. Ja see tasub ennast rohkem ära, kui te aimatagi oskate.

Seega propageerin sellel leheküljel tegelikult reisimist, kui sellist, laiemalt ja annan kasulikke vihjeid. Kõik ei ole loomulikult teile kandikul ette toodud ja mõne vihje leidmiseks peab veidi üle kuue minuti lugemisega tegelema ning sealjuures tuleb arvatavasti vahepeal lugeda selliseid lõike, mis teile mitte midagi juurde ei anna. Kuid ka näiteks imekaunisse Šveitsi jõudmiseks tuleb enne sõita läbi Läti, Leedu, Poola ja Saksamaa 🙂

Viimased postitused

Tšiilist Peruusse

Tere.

Arica linnas olime ühe öö. Tšiili juures meeldis selline kodune tunne. No kui alla poole inimestest on indiaanlased ja autojuhid lasevad su vöötrajal üle tee ja naised ei ole ühtemoodi kogukaks nukuks riietatud. Nagu Eestis.

Peruus aga saime selle reisi parimaid toite. Polnud vahet, kas sôime bussijaama esimeses ettejuhtuvas puhvetis vôi pealinna ostukeskuse parimas restos.

Peol käisime ka (helimees oleks tulnud maha lüüa, praegu tuli meelde) ja ma ei ole tükk aega näinud, kui hästi Aare iseendaga tantsib. 

Lisaks oli Aare terves saalis pikkuselt kolmas mees. Ühe turvamehe ja minu järel.

Kuid järgmisel ôhtul istus ta lennukisse ja tômbas üle Atlandi Euroopasse. Korra oli täitsa kurb olla, kuid siis vôtsin kaks ôlut ja astusin lähima mehe juurde, kes ninapidi telefonis polnud. Ta jôi ôlut küll ja naeris nagu neli häält murdvat noormeest.

Ah jaa – tegin Vaikse Ookeani kaldal 50 meetri kôrguselt kraana otsast elu esimese benji-hüppe. Täitsa äge, kuid kôrgemalt hüpates kestaks kauem.

 

Karma.

Tere.

Pole kaua kirjutanud. Kiire oli.

Alustuseks pean ma tagasi minema sellesse öösse, mille me veetsime Paraguai pealinna ööbimiskohas nimega “Karma”.

Jôudsime sinna hilja ning väsinuna ja Aare oli Bookingus toa kinni pannud ja enda arvates ka ära maksnud. Pidi stiililt olema “Stuudio” ja 30 ruutmeetrit ruumi. Aga keelega oli môlemal poolel halvasti ning nii läks tükk aega enne, kui meie aru saime, et tuleb maksta ikka sulas. Maksime. Ja saime veidi soodsamalt täiesti suvalise toa. Uni oli ja vaielda ei viitsinud. Aga tunnike hiljem koputas administraator uksele ning näitas vaid linadega kaetud meile mingit sônumit, kus oli Aare bronn ja veidi suurem summa “Stuudio” eest. Et peaks juurde maksma vôi nii. Küsisime vaid, et kas see ruum on sônumis öeldud “Stuudio”? Proua lahkus solvunult. Me ei järgnenud.

Pärast seda on meil vahepeal läinud päris hästi:

Jôudsime läbi Oruro ilusasti La Pazi. Sôitsime seal kôikidel lahedatel rippraudteeliinidel (6 erinevat) ja nägime ühe ruutmeetri kohta kôige rohkem väikebusse. Saime söögid ja gaasiballoonid.

Jôudsime ilusasti Sajama külla 4250 meetri peal Boliivia kôrgeima mäe Nevado Sajama (6542 m) jalamil ja tegime aklimati 5100 meetrile ja siis päevake hiljem veetsime öö juba baaslaagris 4800 peal ja olla oli hea.

Aga see karma…

Tôus tipulaagrisse (5700 m) muutus üsna karmiks astumiseks suurte seljakottidega. Jôudsime kohale ja raiusime endale kirkadega ka paraja telgikoha, kuid tôusule öösel ei jaksanud minna. Ja järgmisel päeval oli ühel meist päris halb olla (ei taha nime otsa välja öelda, kuid tema eesnime esimene täht on A ja ta on vabaabielus endast noorema eestlannaga, kellega  tal on poeg ja tütar ning ta elab Tallinnas, kuigi on sündinud palju väiksemas kohas). Üksi sinna tippu aga ei roni, kui just loll ei ole.

Hea oli see, et kôrval telkinud teise grupi giid ostis ära minu tutika 33-meetrise köie ja kaks karabiini. Kott on nüüd kergem.

Ja see ka, et vôtsime kokku julguse ning loobusime (osaliselt hostelis aknalauale jätmise ja osaliselt äraviskamise teel) veel järgmisest:

Aare ühest T-särgist, alokatest, mütsilotust, seljakoti ühest lindist ja seebist.

Mina paarist sokkidest, ühest T-särgist, ühest ratturipluusist ja sulejopest.

Hea on see, et kahe päevaga oleme laskunud merepinnani ja jôudnud Arica linna Tšiilis. 

Väga hea on see, et oleme täitnud oma ühe plaani – jôuda L-Ameerikas Atlandi Ookeani kaldalt Vaikse Ookeani rannikuni.

Aga Karma arvas ikkagi, et peaksime täna ööbima toas, kus pole isegi tooli ega prügikasti, kus uks käib kinni tabaga  ja kus eelmiste elanike jaoks on olnud mängu lahutamatu ja kôige erutavam osa teineteise diisliga ülevalamine. Nad ise on läinud, kuid lôhn on alles.

Potosi. Äravisatud asju ja peavalu.

Tere.

Sõitsime edasi Potosi linna. 5 tundi bussis on meile selline lühemat sorti sôit, kuid vahe tuli sisse kôrguses. Tôusime oma väikebussiga, mille juhil pôsk kokalehtedest punnis, 1800 meetri pealt 3900-le. Kui kohale jôudes sööma läksime, siis katus sôitis ja tempo ülesmäge oli umbes 0,6 km/h.

Seda enam läksid silmad suureks, kui kesklinna jôudes hakkasid meist mööda marssima sajad noored laternatega ja kümned puhkpilliorkestrid. Tuubameestele ja basstrumminaistele annaksin kohe mingi preemia. Viimased neist tegid seda muide kôrgetel kontsadel.

Kas puhkpilliorkestrid üle maailma on kokku leppinud, et meloodia ja harmoonia ei ole olulised? Et kuulama peab pigem sônumit ning piisab täiesti, kui lugu üheaegselt lôpetada?

Teine päev oli pärast kahte ibukat mônus tiksumine ja minu seljakott käis nôela all. Sang oli lahti rebenenud ja üks ôlarihmadest ja kolm suurt auku oli erinevates kohtades. 2,8 eurot kulus.

Teisel hommikul tôusime Aarega linna kohal kôrguva Cerro Rico tippu. Rikas mägi, nagu nimigi ütleb. Kôrgust 4782 meetrit. Mäe seest on juba sajandeid hôbedat uuristatud ja toimetamine käib siiani. Siinsed hôbedavarud ongi pôhjuseks, miks 16. sajandil nii kôrgele nii suur (175 000 el.) linn tekkis.

Ja siis pesime ennast puhtaks ja sôitsime edasi Oruro linna. Enne aga alustasime asjade äraviskamisega, et kott kergem saaks. 

Aare loobus paarist sokkidest, ühest polosärgist ja ühtedest alokatest. 

Minul ei ole enam paari sokke, ühte pikkade varrukatega pluusi, vabaajajalatseid ja ujumisprille.