Tere.
“Aga mis sa matkates mõtled? Kas igav ei ole? Mis sa üksi telgis olles teed? Miks sa seda teed?”
Neid küsimusi esitatakse ju pidevalt. Proovin täna vastata kolmandale neist.
Seekordsel matkal olin ma peamiselt ühes telgis Endroga. Paar ööd olime ka suuremas telgis koos Margiti ja Ainiga ning paar ööd kolmekesi koos Katriniga. Üksi telgis olin ma siis, kui Ojos del Saladot tegin.
See soolo oli mul senistest kõige tõsisem ja raskem. Ning nagu juba mitut puhku mainitud, ei kohanud ma peale esimese päeva hommikut ühtegi inimest enne maanteele tagasijõudmist seitsmenda päeva õhtul. Mõtted olid kuidagi murelikumad, kui tavaliselt ja tunded ergemad. Hästi palju kahtlusi ja isegi hirme. Samas kontsentreeris see rohkem mõtlema ja kaaluma ning laias laastus ma seetõttu ühtegi suurt prohmakat ei teinud, piirdusin lihtsalt aeg-ajalt raskema rajavalikuga.
Ning kõik see kandus üle ka telki. Mõtlemist oli telgilage vahtides palju. Uni tuli seekord kuidagi vaevaliselt ja sellele aitas kindlasti kaasa ka selges taevas paistev kuu.
Aga veel…
Sellel matkal tuli telki sisenedes kõigepealt tegeleda lukkudega. Liiva tuiskas palju ja lukud keeldusid tihtilugu koostööd tegemast. Seega puhusin luku mõlemad pooled läbi. Tavaliselt aitas.
Kui sai ukse kinni, siis peale isetäituva madratsi täispuhumist 🙂 tegin endale padja. See käis nii, et pöörasin ühel kergel tuulekal sisemise külje välja ning tõmbasin luku kinni. Siis panin sinna sisse sulejope ja padi oligi valmis. Eelis lihtsalt pea alla kuhjatud riietega on see, et selline padi ei vaju pea all laiali.
Päris palju tuli tegeleda enda tuunimisega. Ville käis matka jooksul kolmede erinevate saabastega liikudes väga erinevates kohtades ning alati oli mõni juba paranemas ja teised äsja tekkinud. Huuled ja nina tahtsid kreemitamist ja vaseliinitamist. Nina vajas lisaks kuiva õhu tõttu kaevumist, et õhk läbi käiks. Ja sõrmedesse tekkisid minu elu esimesed lõhed. Need tahtsid ka tähelepanu.
Siis sättisin mõlemad kotid ja muu varustuse tihedalt enda ümber, et öösel soojem oleks.
Vahel avastasin ennast apteeki korrastamast. Sättisin tablette ritta. Üks päev ühtepidi ja teine päev teistpidi.
Kirjutasin päeva kohta märgusõnu märkmikusse.
Ja kuulasin hääli. Kui hääled olid liiga inimlikud või loomalikud, siis tõstsin noa enda kõrvale. Mitte, et ma seda väga hästi kasutada oskaks. Mitte, et see väga terav oleks. Aga ikkagi.
Romantika on üksi telgis olles surnud, kui keegi huvi tunneb.
Vot nii. Ma olen nüüd tagasi ja kuidagi rõõmus.
Ja kuue nädalaga kaotasin 8 kilo. Nädalaga on tagasi tulnud null kilo.
Kaks tippu neljast plaanitust jäid tegemata. Võiks kurb olla, kuid… Tegemata jäid tipud kõrgusega 842 ja 514 meetrit, tehtud aga said 6893 ja 6962. Ei kurvasta.
Järgmine matk? Ma ei ole muus kindel, kui et sügisel satun Aafrika alumisse otsa. Varasem on loterii – kui avaneb võimalus, siis lähen.
Sau 🙂