VIIENDAL PÄEVAL ei kohanud ma úhtegi inimest. Küll olin enne valmis m6elnud, et asun tipu suunas teele valges, et Endrolt laenatud saapad saaksid päikese poolt paitusi ja varbad ára ei kúlmuks.
Lund tuiskas. See oli päris ebameeldiv, sest noh …… külm oli kuidagi ja halvasti oli näha. Kaalusin ka mitteminemist, kuid otsustasin 8:45 siiski vähemalt luurele minna.
Ja siis veidi k6rgemale. 6400 peal olin juba nagu kraatri serval. Kraater on selline ebamäärane nimi sellel mäel, minu arvates v6ib seal pursata üksk6ik kust 20 ruutkilomeetri suurusel alal.
Päike piilus ka vahetevahel ja andis j6udu juurde. Aga kuna tegemist on maailma k6rgeima vulkaaniga, siis minna oli ikka veel mingi 3 tundi, arvasin ma.
3 tundi hiljem olin parimat teed otsides mitu korda halvima ja raskeima valinud ning j6udnud kuidagi 6700 peale. S6rmed ja varbad olid üsna külmad ja isegi j6ud hakkas otsa saama. Arvasin, et tuleb tagasi pöörata ja homme uuesti tulla.
Ning siis läksin edasi. Viimase nuki all vedeles helikopteri tükke ja tipunukil puhus tuul umbes samuti, nagu tavaliselt Elbruse sadulal puhub.
Aga ma j6udsin tippu. Ojos del Salado. 6893 meetrit. Tshiili k6rgeim tipp ja maailma k6rgeim vulkaan. Tipupiltidest on raske aru saada, kus ma olen. Kuid 6nneks jäi sadu järele ja kohati tuli ka vaadet. See mägi on SUUR.
Üles j6udsin 9 ja alla 3 tunniga. Rampväsinud ja ma ei saaks isegi öelda, et 6nnelik.
Rahulik pigem.